Minult on päris sageli küsitud, et kas staarid (talendid) ja ühtselt toimiv organisatsioon siis üldse sobivad kokku? Kõikide tegevuste allutamine ühele ja ainult ühele eesmärgile (organisatsiooni kui terviku omale) kipub millegi pärast mõtted sinna viima, et individuaalsus tallatakse maha, juhtimisstiil on pigem autokraatne jne (vt. ka osa eelmise postituse mõtisklusi sümfooniaorkestritest ja dirigentidest).
Täna hommikul, ühele sellisele küsimusele jälle mõeldes, tuli mulle meelde paari aasta tagune kohtumine Atlantas USAs. Täpsemalt, tegin ühel konverentsil ettekannet ning korraldajad olid pidulikuks õhtusöögi lõpetuseks organiseerinud esinema ühe kohaliku bigbändi. Mis selle bändi juurses silma hakkas: tal polnud nime ja selle bigbändi juhil oli 2 (KAKS) doktorikraadi muusikas. See nime puudumine viis vestluseni bändi juhiga, mis omakorda avas Atlanta vilka muusikaelu tagamaid juhtimise seisukohalt ootamatult huvitava nurga alt.
LUGU:
Miks bigbändil nime pole? Sest see bänd sai kokku 20 minutit (!!!) enne esinemist. Ja ei olnud tegu tööõnnetusega (keegi hüppas alt ära), vaid nii asjad käivadki. Kaks-kolm päeva enne õhtusööki helistatakse keskmisest paremale muusikule (mitte bändile) palvega esineda. KUI tegelane on vaba, siis ta ütleb JAH ning hakkab endale bändikaaslasi kokku ajama, saadab nö sõna laiali. Kokku saadakse 15-20 minutit enne esinemise algust, mille käigus tehakse kiire proov. Proovi eesmärk ei ole kokkumängu harjutamine, nagu ma eeldasin. Eesmärk on hoopis aru saada, kes kui hea oma pilliga on. Sest ka inimene, kes bändi kokku kutsus, ei pruugi kõiki muusikuid otseselt tunda (näiteks: kokku saadi tänu tuttava tuttava soovitusele). Ja siis lepitakse kokku, mis pillile antakse õigus soleerida. Ja mis pille tuleb järgi aidata / tahaplaanile suruda. NING KOGU BÄND TOETAB KOKKU LEPITUD KAVA – NII SOLEERIMISI KUI NÕRGEMATE PEITMIST. Sest mis on nende tegevuse eesmärk (mille pärast neile üldse raha makstakse) – muusikaline elamus restorani külastajatele. Sellel õhtul oli kokku saanud erakordselt tugev koosseis – soleerisid praktiliselt kõik muusikud. Õiges kohas, õigel ajal – kuid soleerisid.
LOO MORAAL:
kui eesmärgiks on ettevõtte kui terviku tõhus toimimine, siis see EI TÄHENDA, et kõik osakonnad on võrdsed (kuigi iga osa panus tervikusse on hädavajalik) või et osakondade töötajate individuaalseid võimeid tallatakse maha. Vastupidi – selliselt toimivad organisatsioonid vaatavad väga täpselt, mis on kliendile väärtuse loomisel nende tugevused (millised meeskonnad / osakonnad on kriitilised ehk võiksid soleerida). Ning kasutavad neid tugevusi maksimaalselt ära, pannes kogu organisatsiooni just nende osakondade tegevust toetama. AGA ka see „soleeriv“ meeskond hoitakse pidevalt etteantud raamides – neil ei lubata olla MAAILMA NABAD, kes teevad mida tahavad (ja ei tee, kui ei taha). Vaid nad on osad tervikust. Võib-olla kõige tähtsam osa tervikust, kuid ikka ja alati OSA, koos sellest tulenevate ootuste ja käitumispõhimõtetega.
Ja mida tehakse nendega, kes ei taha ansamblis mängida ja soleerivad valel ajal vales kohas, püüdes publiku tähelepanu oma isikule tõmmata? Maksimaalselt hea lõpptulemuse jaoks on vaja bändi kui terviku panust, nii et vastus on iseenesestmõistetav.
