Eelmises postituses ma väitsin, et ärevus on juhtimise kontekstis enim valesti mõistetud emotsioon ja selle emotsiooni alla surumine tekitab organisatsioonidele suurtes kogustes probleeme. Aga olgem ausad – emotsioon viha on „halbade“ emotsioonide loetelus tugev teine.
Enamus organisatsioone ei näe oma kultuuris kohta vihale. Ning kus talle üldse kohta nähakse. Kui mehed võivad veel natuke viha tunda, siis naised… Jällegi, dogmad ja valetõlgendused, mis ei vii kuhugi.
Viha füsioloogia
Iga emotsioon on konkreetne muutus meie kehas (ta ei ole ainult midagi meie peas, vaid mõjutab kogu keha toimimist). Ja eriti lihtne on selgitada viha näitel, mis meie sees toimub, kui seda emotsiooni tunneme. Veri suunatakse lihastesse, verre eraldub adrenaliini, pindmised veresooned lähevad sissepoole – meie keha valmistub võitluseks.
Nüüd – olge ausad, mitu korda te olete tööl viha tundnud (ehk mitu korda on tööl teie keha olnud ette valmistatud võitluseks)?
Ja nüüd mõelge, mitu korda olete oma kolleegiga päriselt kakelnud?
Kaks täiesti erinevat numbrit, eks!
Miks viha vaja on?
Miks selle emotsiooni alla surumine on ülihalb lahendus selle emotsiooni kasutamiseks. Sest ka see emotsioon tuleb meile midagi ütlema, aitab meil olukordi paremini lahendada.
Viha mängib inimese psühholoogias olulist rolli, aidates meil suhelda oma vajaduste ja piiridega, kaitsta end ja teisi ning aitab meil navigeerida keerulistes või ähvardavates olukordades. Seetõttu on viha oluline ja kasulik tööriist igale inimesele. Viha on universaalne emotsioon, mida kogevad inimesed igas vanuses ja kultuuris.
Eelnev viitab, et vihal on evolutsiooniline eesmärk. Täpsemalt, viha võib olla signaal sellest, et keegi on minu seatud piiridest üle astunud, minu kaitsetsooni sisse tunginud, midagi on valesti ja see vajab tähelepanu. Füsioloogilised muutused meie kehas on selleks, et anda meile baas (julgus, energia jms) tegutsemiseks ja sissetungija korrale kutsumiseks.
Näiteks kujutage ette, et jalutate tänaval ja keegi haarab äkitselt teie seljakoti. Normaalne reaktsioon on tunda viha ja ärritust, mis võib teid motiveerida varast taga ajama, abi kutsuma või võtma samme tulevaste juhtumite ennetamiseks. Ilma vihata võiksite lihtsalt tunda end kurvana, lööduna või lihtsalt leppida olukorraga. Nii et tulevikus on veel väiksem tõenäosus, et te ennast kaitseksite.
Viha töökeskkonnas
Kui võtta näiteid töökeskkonnast, siis viha on võimas vahend piiride seadmiseks ja oma vajaduste ja soovide väljendamiseks. Sotsiaalses keskkonnas toimides on vihal ülioluline roll, sest piirid on pidevas muutumises ja pidevalt läbiräägitavad.
Näide 1. On kokku lepitud tähtajad ja tulemused, tegelikkus pole aga see, mida oodati. Ning te saate sellest teada siis, kui tähtaeg on juba möödas, nii et midagi ei saa enam ette võtta. Mis on teie reaktsioon? Kas loodate, et äkki enam nii ei juhtu? Egas nad ju paha pärast? Küll järgmine kord läheb paremini? Või lähete ja peate selle raske vestluse teemal ootused, kokkulepped ja tegelikkus. Seate piirid ja viite nende rikkumise tagajärjed asjaosalisteni? Kõik uuringud erinevates kultuuriruumides näitavad sama – enamus juhtide valik on loota, et järgmine kord läheb ehk paremini.
Näide 2. Otsene juht palub teilt ootamatul, et on vaja õhtul kauemaks jääda, sest midagi on vaja veel viimasel hetkel kiirelt lõpetada. Samal ajal on teie lapsel õhtul tähtis esinemine. Viha aitab meil mõista, mida me selles olukorras tahame (mis on meie piirid). Ning annab energia, et teha seda, mis on teie väärtusmaailma järgi õige. Lihtne on alati öelda JAH, palju raskem on öelda EI (isegi kui saame aru, et EI on see, mis on selles hetkes meie jaoks õige).
Näide 3. Inimene on oma töö all ümber kukkumas, palju on teha ning tähtajad kärssavad. Ning siis tuleb hea kolleeg tema juurde oma tööga abi paluma. Ning see ülekoormatud ümber kukkumas inimene ütleb … JAH, ma aitan! Loogika on sama, nagu koti-varguse näitel. Kui ligipääs emotsioonile viha on piiratud, siis ma ei suuda EI öelda, isegi kui ma ise seda väga vajaksin, isegi kui minu JAH otseselt kahjustab minu heaolu. Ma teen seda, sest mul pole enda sees piire (ma ei oska väljendada seda, mida mina tahan) – sest ma ei taju enda sees seda emotsiooni, mis aitaks mul neid otsuseid teha – viha.
Kokkuvõtteks
Nii et viha mitte-aktsepteerimisel on hind. Kuid samamoodi on hind sellel, kui mu ligipääs vihale on liiga hea. Kontrollimatu viha võib viia agressiooni, vägivalla või muude hävitavate käitumisteni, mis kahjustavad nii ennast kui teisi. See aga ei tähenda, et viha ise oleks halb või peaks seda alla suruma või eirama. Selle asemel on oluline õppida ära tundma ja juhtima oma viha tervislikul ja konstruktiivsel viisil.
Kokkuvõttes on viha ülioluline emotsioon, mis aitab inimestel sotsiaalses keskkonnas navigeerida. See emotsioon on olemas kõikidel inimestel, olenemata vanusest või kultuuriruumist. Ehk – ta on kasulik, seda on väga vaja, et asjad meie elus hästi kulgeksid. Lihtsalt on vaja õppida viha kuulama – et me saaksime selle kasu, mille pärast see emotsioon meie juurde selles hetkes on tulnud.
