Viha on üks enim valesti mõistetud emotsioone nii tööelus kui igapäevaelus. Seda kiputakse pidama “näotuks”, “professionaalsele keskkonnale sobimatuks”, “ebaküpsuse tunnuseks” või “ohtlikuks”. Kuid tegelikult on viha sageli üks kõige täpsemaid signaale, mis annab meile infot selle kohta, mis on meie jaoks oluline – mis vajab tähelepanu, kus läheb piir või millised minu ootused on jäänud märkamata.
Viha ei ole probleem. Probleem on see, et me ei oska seda kuulata.
Viha pole häbiväärne — see on informatiivne
Viha ilmneb tavaliselt siis, kui midagi ületab meie piiri, läheb vastuollu meie väärtuste või ootustega, või kui oleme pikalt ignoreerinud enda vajadusi.
Info, mida emotsioon viha meile toob, on umbes selline:
- “Midagi on minu jaoks paigast ära – mingi ootus on täitmata.”
- “Minu sees on midagi, mis vajab sõnastamist – enamasti mingi soov / tahtmine / vajadus.”
- “Ma ei saa ega taha enam jätkata nii, nagu seni.”
Kui me hakkame viha nägema kui sisemist märgutuld, mitte kui ebameeldivat käitumist, siis muutub kogu emotsiooni tähendus. See ei ole enam häbenemise koht – see on koht, kus tuleb kuulata.
Miks me viha siiski ei kuula?
Enamik inimesi on õppinud juba lapsepõlvest alates, et viha on midagi, mida tuleb “taltsutada”, “ära peita”, “kontrollida” või “kinni hoida”.
Tulemuseks on see, et viha:
- surutakse alla,
- moonutatakse passiiv-agressiooniks,
- koguneb ja koguneb,
- kuni lõpuks väljendub intensiivselt või väliselt plahvatuslikult.
Mitte sellepärast, et inimene “keeb kiiresti”, vaid sellepärast, et temal endal ega teistel polnud varasemalt aimu, mida ta tegelikult vajas.
Kui vajadused on pikalt sõnastamata, muutub viha sageli viimaseks SOS-signaaliks. See on hetk, kus emotsioon ütleb: “Ma olen sind kaua kutsunud. Sa ei kuulnud. Nüüd ma karjun ja trambin jalgu.”
Viha tegelik roll: piirid, vajadused, ootused
Viha ei ole destruktiivne jõud. Destruktiivne on oskamatus seda käsitseda.
Viha roll inimpsüühikas on väga täpne:
a) Piirid
Viha annab märku, et mingi piir on ületatud või ähvardab saada ületatud.
See pole “halb”, see on vajalik.
b) Vajadused
Sageli tuleb viha kaasa vajadusega, mida inimene ei ole lubanud endal välja öelda:
“Ma vajan siin sinu tõsist tegutsemist.”
“Ma vajan puhkust.”
“Ma vajan, et mind kuulataks.”
c) Ootused
Me ei pettu kunagi reaalsuses, me pettume ainult oma (enamasti sõnastamata) ootustes.
Viha ütleb: “Ootus oli olemas. Aga keegi ei teadnud sellest peale minu.”
Kuidas viha mõtestada nii, et see ei lõppeks hääle tõstmisega
Viha ennetamine ei tähenda viha vältimist – see tähendab viha varajast kuulamist.
Siin on viis sammu, mis muudavad viha konstruktivseks:
- Märka emotsiooni varakult.
Viha ei ilmu üleöö täisjõuna.
Enne seda tuleb ärritus, ebamugavus, pingestumine, tüdimus, igavus jms pehmed toonid.
Kui need ära tunda JA neid kohe kuulata, ei pea olukord eskaleeruma. - Küsi: “Mis sõnum see on?”
Viha sõnum on alati olemas.
Küsimus pole “kelle süü”, vaid “mis minu jaoks praegu ei toimi?”. - Sõnasta vajadus, mitte süüdistus.
“Sina teed valesti” ei vii edasi.
“Minu jaoks on oluline…” viib. - Räägi neutraalselt, selgelt ja piire kehtestavalt.
Rahulik viha on üks kõige mõjuvõimsamaid seisundeid.
See ei ründa, vaid ütleb: “See siin ei toimi. Vajan teist lahendust / tulemust.” - Tee edasi viiv samm
Viha mõte ei ole õhku puhastada vaid suunda muuta.
Aidata näha: “Kuhu saab edasi, et kõigil oleks parem?”
Viha normaliseerimine organisatsioonides
Organisatsioonides kardetakse sageli konfliktsust, kuid tegelikult tulevad kõige keerulisemad konfliktid just nendest kohtadest, kus viha ei ole kuulatud.
- Kui inimesed ei väljenda oma vajadusi, hakkavad tekkima vaiksed pinged.
- Kui piiridest ei räägita, hakatakse neid alateadlikult testima.
- Kui rahulolematus kuhjub, muutub see kas passiivseks vastupanuks või plahvatuslikuks väljaelamiseks.
Viha ei tee organisatsiooni haavatavaks – viha vältimine teeb.
Organisatsioon, kus inimesed julgevad öelda, mida nad vajavad ja mis neile ei sobi, on tegelikult turvalisem kui organisatsioon, kus kõik naeratavad, kuigi on ümberkukkumise äärel.
Viha küps käsitlus: rahulik, sõnakas ja õiges suunas liikuv
Viha ei pea olema lärmakas.
Viha ei pea olema dramaatiline.
Viha ei pea kedagi purustama.
Tegelikult on kõige küpsem viha hoopis vaikne, selge ja ühendav:
- see ütleb, kus piir läheb;
- see kaitseb olulist ootust / vajadust / tahtmist;
- see näitab, mis on päriselt väärtuslik ja oluline;
- see teeb nähtavaks vajadused, mida muidu ei jagata.
Selline viha ei lõhu suhteid – see muudab neid tugevamaks.
