Emotsioonid on oluline osa inimeseks olemisest ja nad on meil olemas põhjusega – aitavad meil navigeerida sotsiaalses maailmas ja reageerida erinevatele olukordadele sobival viisil.
On välja kujunenud, et osad emotsioonid on lahterdatud halbadeks (mida ei tahaks üldse kogeda) ning osad headeks (mida võiks kogu aeg tunde). Siiski on oluline aru saada, et emotsioonid pole olemuselt head ega halvad; need on lihtsalt osa meie loomulikust psühholoogiliste reaktsioonide repertuaarist. Hea ja halva asemel tasub õppida neid kuulama. Mida ma selle all mõtlen – alustan ärevusega (plaanis on läbi käia ka viha, häbi ning võibolla ka kurbus).
Ärevusest räägitakse sageli seoses muutuste ja nende juhtimisega. Kui muutused toimuvad, siis ärevus on peamine emotsioon, mille haldamisega tuleb toime tulla. Kuna muutused on oluline ja lai valdkond, siis see muudab emotsiooni „ärevus“ juhtimises üheks kõige rohkem valesti mõistetud emotsiooniks. Enamus käsitlusi tegelevad ärevuse „allasurumisega“: kuidas välja kannatada ja üle elada või kuidas selle emotsiooni tekkimist üldse vältida.
Miks ärevust vaja on?
Hoolimata ärevuse ebameeldivusest ja kaasnevatest võimalikest väljakutsetest on oluline aru saada, et see emotsioon on väga praktiline ja (kui oskame kuulata) aitab meid paremini hakkama saada.
Ma väidan, et ärevus tuleb meie juurde siis (ja ainult siis), kui me tajume, et mingi info meie ümber ei klapi, me näeme üht ja kuuleme teist, kui eeldasime (oma teadmiste ja oletuste baasilt) hoopis kolmandat. Ärevus on märk sellest, et midagi pole päris õige ja see survestab meid pöörama suuremat tähelepanu meie ümbruskonnale või võtma samme, et tekitada enda jaoks selgus. Ehk selle emotsiooniga kaasnev ebamugavus on praktiline – motiveerib meid minema ja infot juurde küsima. KUI me oskame ärevust kuulata.
Ehk ärevus on normaalne ja loomulik osa inimkogemusest. Kõik kogevad ärevust mingil määral ning see ei ole sisuliselt probleemne ega patoloogiline. Selle asemel, et näha ärevust probleemina, mida tuleb kõrvaldada, on võib olla kasulikum õppida seda emotsiooni võtma märgina, et meie ümber toimub midagi olulist ning toimuv pole meile võibolla piisavalt arusaadav ja loogiline. Seega me peame tegelema selguse loomisega.
Hea ja halb viis ärevusega tegelemiseks – miks definitsioonid on tähtsad
Ma väidan, et ärevuse tasakaalustaja on selgus (läbi mille emotsioon lahtub ning intensiivsus asendub rahulikkusega). Aga, enamus kirjandusest näeb ärevuse tasakaalustajana „rahu“. Mängime korraks selle kahe lähenemisega.
Kui võtta tasakaalustajaks „rahu“, siis ärevust tundes on lahenduseks puhkamine, „ärevast“ keskkonnast eemale minek. Ja kõik muud selle kirjutise alguses toodud ärevuse alla surumise ja ignoreerimise vormid. Ja ma garanteerin sulle – kui minna sellisel viisil „rahu“ otsima, siis see rahu jääbki leidmata. Pigem vastupidi, pinge krutib järjest kõrgemale.
Kui võtta äravuse vastandiks „selgus“, siis lahenduseks on hoopis midagi muud. Eemale minemise või puhkamise asemel on vaja hoopis ärevuse allikale lähemale liikuda ja enda jaoks selgus tekitada. Oma oletused üle kontrollida, eeldused täpsustada, infot juurde hankida jne. Teha ise midagi aktiivselt selleks, et tekiks selgus. Ja tulemuseks on ärevuse lahtumine. Ta on oma funktsiooni täitnud – ma tekitasin selguse (ebaselgus oli ärevuse tekkimise põhjus) ning ärevus saab taanduda.
Muideks, täpselt samast loogikast tuleneb ka nimetus „Clear Leadership“, mis loodi ju selleks, et aidata juhtidel muutlikes oludes paremini toime tulla. Selgus (clarity) on tööriist #1 nii iseenda kui teiste juhtimiseks.
Aga mis siis, kui ma ei tunne ärevust?
Väga paljud juhid, kellega olen organisatsioonide arendamise protsessides kokku puutunud, ei tunne ärevust peaaegu üldse. Neid nähakse justkui ideaalsete muutuste eestvedajatena, kes suudavad uuesti ja uuesti ebakindlatesse ja segastesse situatsioonidesse sisse minna. Tuleb tuttav ette?
Sellel kõigel on kahjuks hind. Ärevuse funktsioon oli tuua minu teadvusse ebakõlad infos või keskkonnas minu ümber. Aga mis siis, kui ma ei saa seda automaatset alateadlikku infot? Elan teadmatuses, eks! Minu ümber võib toimuda palju, millesse ma peaksin sekkuma (ja saan sekkuda), kuid MA LIHTSALT EI MÄRKA! Ja võin lõputult imestada, miks teised kaasa ei tule, ei liigu nii kiiresti kui ma eeldaks, teevad jaburaid otsuseid jne – ma lihtsalt ei näe probleemide algfaasis neid signaale, mis mulle ütleks, et midagi on valesti, midagi ei lähe kokku, info on auklik kui šveitsi juust. Ja märkan alles siis, kui on hilja. Aga fakt on, et alguses muutsesse sisse minna ja seal olla on pigem lihtne. Sest ma ei näe endas emotsiooni ja ei tunne selle tekitatavat ebamugavust. Kujundlikult öeldes, sõidan rõõmsalt kuristiku poole.
Kokkuvõtteks. Emotsioonid pole head ega halvad. Täpselt sama kehtib isegi ärevuse kohta, kuigi teda muutuste juhtimises kohati paaniliselt kardetakse. Tunded tekivad siis ja ainult siis, kui neid on vaja (ok, mõnikord on ikkagi valehäire). Ning minu võimalus on õppida neid kuulama. Kui ma kuulen liiga „kõvasti“ (ärevuse tekkides lisandub paanika – ma tean, et mul on raske selle emotsiooniga hakkama saada ning ma kuulen neid signaale liiga tugevalt), siis see paralüseerib mind. Võtab ära energia, mida oleks vaja selguse tekitamiseks. Ja kui ma ei kuule üldse (olen juba varasemalt õppinud seda emotsiooni mitte märkama) – on samamoodi halvasti.
