Ma kunagi kirjutasin blogiseeria “Pandora laegas on jätkuvalt ahvatlev” (1.osa, 2.osa, 3.osa, 4.osa), ajendiks sel hetkel vohanud võistlemise ja kolleegiga konkurentsi tekitamise võtete kasutamine töötajate motiveerimiseks. Tundub, et vähemalt koolis on pendel nüüd teise äärmusesse liikunud. Ma siis selgitan veel ühe korra.
Mündi esimene külg
Kunagi ammu tegi üks seltskond teadlasi tarakanidega katseid – panid nad kiiruse peale jooksma. Ei olnud pullimehed, väga tõsised teadlased olid. Mõõtsid, kui kiiresti tarakan raja läbis ning siis üritasid teda motiveerida veel kiiremini jooksma. Näiteks tõid rajale teise võistleja – et oleks konkurents, võistlus. Ja tarakan jooksiski kiiremini!
Loomulikult kerkis kohe üles küsimus: kas inimestel on ka nii? Testiti ära ja mis tuli välja – on küll! Ja juhtimisteadusesse kirjutati uus lihtne ja lühike peatükk – kui inimesed tööl omavahel võistlema panna, siis nad töötavad paremini (st töötavad rohkem või kiiremini).
Sellega võiks jutu lõpetada, kui tegelik elu poleks natuke teine olnud. Jah, see lähenemine töötas. Aga ta töötas piiratult, ainult teatud tüüpi kooslustes – seal, kus sisemine töökorraldus oli lihtne, inimeste omavaheline vastastikune sõltuvus oli madal. Kõrge vastastikuse sõltuvuse korral hakkas võistlemine tekitama ebasoovitavaid kõrvalsaadusi, mis tulemusi pärssisid. Ja toon ka mõned näited kõrge vs madala vastastikuse sõltuvusega keskkondadest:
| Kõrge tajutud vastastikune sõltuvus | Madal tajutud vastastikune sõltuvus |
| Organisatsioonile on kasulik, kui inimesed jagaksid infot, nippe, töövõtteid, oma parimat praktikat | Info jagamine ja vastastikune õpetamine ei mõjuta organisatsiooni tulemuslikkust |
| Ühine eesmärk või ühine protsess – lõpptulemuse saavutamiseks peavad kõik osalised pingutama, igaühe panus on oluline. Teiste käitumine ja otsused mõjutavad minu tulemusi ja toimimist. | Ühist eesmärki ega ühist protsessi pole, iga inimene on autonoomne ja teistest täielikult sõltumatu (teiste tegutsemine ei mõjuta mind absoluutselt) |
Kui natuke mõelda, siis kool (või igasugune õppimine, kas täiskasvanuna), kuulub pigem vasakusse kasti. Me oleme teistest mõjutatavad (keegi segab tundi) ning info jagamine ning üksteise kogemustest õppimine on nii laste kui täiskasvanute õppimise juures oluline arengu allikas. Ehk – sellistes keskkondades tuleb konkurentsi vältida? VALE! Miks, selgitan kohe.
Mündi teine külg
Minnes tagasi tarakanide võidujooksu juurde – konkurendi lisamine jooksurajale pani tarakani kiiremini sibama. Ja sama kalduvus tuvastati ka inimeste juures. Aga need tõsised teadlased ei jäänud loorberitele puhkama ja nad jätkasid katseid (lahe töö, kas pole?).
Kuidas tarakanide kiirust mõjutaks olukord, kus otsest konkurenti rajal ei ole, küll aga on “pealtvaataja” – klaaspurgi sees otse raja ääres aega viitev liigikaaslane? Ja tulemus oli sama, mis otsese konkurendi korral – “võistlev” tarakan jooksis jällegi kiiremini võrrelduna jooksuga, kus ta oli üksi.
Huvitaval kombel pole selle katsete seeria teisest osast teadlikult ülearu palju praktikasse jõudnud. Kuigi põhjust on väga palju. Sest see tarakanide katse edasiarendus näitas, et konkureerimistunde tekkimiseks pole võistlust vajagi. Piisab ainult tundest, et keegi “vaatab” pealt, ma ei ole üksi.
Ma ise armastan seda fenomeni kutsuda “naabrist parem” sündroomiks. Tegu ei ole mõne ugrilastele ainuomase kiiksuga, vaid pigem millegi üdini inimlikuga.
Mida sellest järeldada? Selleks, et meie “sisse ehitatud” konkurentsihoovad tööle hakkaks, on vaja teha… põhimõtteliselt MITTE MIDAGI! EI OLE OLEMAS VÕIMALUST, ET VÕRDLEMISE-FUNKTSIOON INIMESES VÄLJA LÜLITADA!!! Mida saab teha, on seda funktsiooni mitte kuritarvitada ning kasutada teadlikult parema tulemuse saavutamiseks.
Mida peab juhtimise vaatevinklist siiski silmas pidama?
Piiratud mõju
Sellist liiki motivatsiooni mõju on piiratud. Täpsemalt,
- toetab tulemuslikkust, kui me teame täpselt, mida hea tulemuse saavutamiseks teha tuleb ja fookus on puhtalt rohkem / kiiremini liigutamisel.
- kahjustab tulemuslikkust, kui me ei tea täpselt, mida hea tulemuse saavutamiseks teha tuleb, me peame lahenduse alles looma ja fookus on rohkem mõtlemisel ning nuputamisel.
Ehk mõeldes avatud büroode ja “kuubikute” peale, mida ülistati omal ajal kui keskkonda, mis soodustab loovust ja ideede vahetamist – ega ikka ei soodusta küll. Samas kasutades spordi näiteid: kui ma peaks 4000 meetrit jooksma, siis pealtvaatajatega täidetud tribüünid tulevad kasuks. Ning ideaalis on mul lisaks sellele veel “jänes”, kes distantsi alguses tempot teeb. Kui aga tegu on odaviskega, kus tehnika osakaal on suurem, siis paremat tulemust võib soosida hoopis üksinda tühjal staadionil sportimine.
Läbipaistvus
Ma pean teadma, kuidas mu kaaslasel läheb (muidu ei saa ju endale sihtmärki valida, eks). Nii et tulemused seinale! Jah, ma tean, et paar aastat tagasi käis üle Euroopa trend, mille käigus väga paljud firmad loobusid töötulemuste kõikidele töötajatele nähtavaks tegemisest. Paraku ei olnud probleemide põhjuseks mitte läbipaistvus (läbipaistvus on hea; isegi ainuvõimalik, et üks meeskond toimida saaks), vaid nähtus, mida ma kirjeldan järgmises punktis.
Õunu võrdle õuntega
Loodus on olnud väga nutikas ning selleks, et “naabrist parem” sündroom ei paneks meid hulluks rabelema, on meisse ehitatud omamoodi kaitseventiil.
Selleks ventiiliks on asjaolu, et seda liiki motivatsioon toimib ainult õunad-õuntega võrdluses. Valla 100m jooksu finaali osalejad leiavad oma “sihtmärgi” oma valla sarnase tasemega sportlaste hulgast. Jah, nad unistavad Usain Boltiga võidu jooksmisest, kuid igapäevaselt trenni tehes on reaalne siht ikkagi keegi omade hulgast, keda järgmisel võistlusel reaalselt võita saaks – see annab õige annuse motivatsiooni. Ja normaalne terve inimene valib ALATI oma sihtmärgiks kellegi, kes on natuke parem kui ta ise (positiivne ülespoole võrdlemine). Nii (õppe)tööl kui spordis.
Probleemid hakkavadki peale ainult siis, kui seda õunad õuntega printsiipi rikutakse ja meid sunnitakse ennast võrdlema kellegagi, kes on liiga kiire, tugev, tark vms. Tagajärjeks on üks kahest variandist:
- Tänu kaitseventiilile me lülitame “naabrist parem” mehhanismi välja ja ei pinguta üldse.
- Alguses pingutame, saame suures koguses negatiivseid emotsioone (ei suuda ligilähedaseltki Bolti kiirusel liikuda) ja siis loobume.
Töökohal eksitakse selle õunad-õuntega reegli vastu näiteks pingeridadesse paigutatud valgusfoori-värvides tabeleid seinale riputades. Veelkord, tabel ise on vägagi soovitatav, aga tulemuste värviliseks tegemine ja nende alusel järjestamine on üleliigsed.
Mõõdutunne
“Naabrist parem” efekti illustreerimiseks sobib hästi üks ingliskeelne üle võlli lühiklipp seriaalist Silicon Valley (ettevaatust, klipis esineb ebatsensuurset keelekasutust). Jah, tõhus. Aga tõelised juhid ja õpetajad kasutavad seda mõõdutundega.
