Soovid kasulikke artikleid saada oma e-postile?

Pandora laegas on jätkuvalt ahvatlev ehk veel üks kord sisemisest konkurentsist töökohal (2. osa)

Pandora laeka postituste sarja esimeses osas ma vaatasin sisemist konkurentsi tema kõige puhtamas vormis – toimub ametlik otsene võistlus. Aga nagu ikka, on mündil ka teine külg. Minnes tagasi tarakanide võidujooksu juurde – konkurendi lisamine jooksurajale pani tarakani kiiremini sibama. Ja sama kalduvus tuvastati ka inimeste juures. Aga need tõsised teadlased ei jäänud loorberitele puhkama ja nad jätkasid katseid (lahe töö, kas pole?). Kuidas tarakanide kiirust mõjutaks olukord, kus otsest konkurenti rajal ei ole, küll aga on “pealtvaataja” – klaaspurgi sees otse raja ääres aega viitev liigikaaslane? Ja tulemus oli sama, mis otsese konkurendi korral – “võistlev” tarakan jooksis jällegi kiiremini võrrelduna jooksuga, kus ta oli üksi.

Huvitaval kombel pole selle katsete seeria teisest osast teadlikult ülearu palju praktikasse jõudnud. Kuigi põhjust oleks. Sest see tarakanide katse edasiarendus näitas, et konkureerimistunde tekkimiseks pole võistlust vajagi. Piisab ainult tundest, et keegi “vaatab pealt”, ma ei ole üksi. Ma ise armastan seda fenomeni kutsuda “naabrist parem” sündroomiks. Tegu ei ole mõne ugrilastele ainuomase kiiksuga, vaid pigem millegi üdini inimlikuga.

Mida sellest järeldada? Selleks, et meie “sisse ehitatud” konkurentsihoovad tööle hakkaks, on vaja teha… põhimõtteliselt MITTE MIDAGI!

Paari nüanssi peab juhtimise vaatevinklist siiski silmas pidama.

Piiratud mõju

Sellist liiki motivatsiooni mõju on piiratud:

  1. toetab tulemuslikkust, kui me teame täpselt, mida hea tulemuse saavutamiseks teha tuleb ja fookus on puhtalt rohkem / kiiremini liigutamisel.
  2. kahjustab tulemuslikkust, kui me ei tea täpselt, mida hea tulemuse saavutamiseks teha tuleb, me peame lahenduse alles looma ja fookus on rohkem mõtlemisel ning nuputamisel.

Ehk mõeldes avatud büroode ja “kuubikute” peale, mida ülistati omal ajal kui keskkonda, mis soodustab loovust ja ideede vahetamist – ega ikka ei soodusta küll. Samas kasutades spordi näiteid: kui ma peaks 4000 meetrit jooksma, siis pealtvaatajatega täidetud tribüünid tulevad kasuks. Ning ideaalis on mul lisaks sellele veel “jänes”, kes distantsi alguses tempot teeb. Kui aga tegu on odaviskega, kus tehnika osakaal on suurem, siis paremat tulemust võib soosida hoopis üksinda tühjal staadionil sportimine.

Läbipaistvus

Ma pean teadma, kuidas mu kolleegil läheb (muidu ei saa ju endale “sihtmärki” valida, eks). Nii et tulemused seinale! Jah, ma tean, et paar aastat tagasi käis üle Euroopa trend, mille käigus väga paljud firmad loobusid töötulemuste kõikidele töötajatele nähtavaks tegemisest. Paraku ei olnud probleemide põhjuseks mitte läbipaistvus (läbipaistvus on hea, isegi ainuvõimalik, et üks meeskond toimida saaks), vaid nähtus, mida ma kirjeldan järgmises punktis.

Õunu võrdle õuntega

Loodus on olnud väga nutikas ning selleks, et “naabrist parem” sündroom ei paneks meid hulluks rabelema, on meisse ehitatud omamoodi kaitseventiil. Selleks ventiiliks on asjaolu, et seda liiki motivatsioon toimib ainult õunad-õuntega võrdluses. Valla 100m jooksu finaali osalejad leiavad oma “sihtmärgi” sama valla sarnase tasemega sportlaste hulgast. Jah, nad unistavad Usain Boltiga võidu jooksmisest, kuid igapäevaselt trenni tehes on reaalne siht ikkagi keegi omade hulgast, keda järgmisel võistlusel reaalselt võita saaks – see annab õige annuse motivatsiooni. Ja normaalne terve inimene valib ALATI oma sihtmärgiks kellegi, kes on natuke parem kui ta ise (positiivne ülespoole võrdlemine). Nii tööl kui spordis. Probleemid hakkavadki peale ainult siis, kui seda õunad õuntega printsiipi rikutakse ja meid sunnitakse ennast võrdlema kellegagi, kes on liiga kiire, tugev, tark vms. Tagajärjeks on üks kahest variandist:

  1. tänu kaitseventiilile me lülitame “naabrist parem” mehhanismi välja ja ei pinguta üldse.
  2. alguses pingutame, saame suures koguses negatiivseid emotsioone (ei suuda ligilähedaseltki Bolti kiirusel liikuda) ja siis loobume.

Töökohal eksitakse selle õunad-õuntega reegli vastu näiteks selliseid tabeleid seintele riputades.

tabel
Veelkord, tabel ise on vägagi soovitatav, aga tulemuste värviliseks tegemine ja nende alusel järjestamine on üleliigsed.

Mõõdutunne

Mõõdutundetuse illustreerimiseks üks ingliskeelne üle võlli lühiklipp seriaalist Silicon Valley (ettevaatust, klipis esineb ebatsensuurset keelekasutust), kuidas “naabrist parem” toimib. Jah, tõhus. Aga üks õige juht kasutab seda mõõdutundega!

Silicon Valley S01E05 scrum scene from Flying Hippo on Vimeo.

Elar Killumets

Elar Killumets

Elar Killumets on tugeva akadeemilise teadustöö taustaga organisatsioonide arengu mentor, muudatuste juhtimise nõustaja ja juhtide koolitaja. Tema igapäevatöö on aidata ettevõtete juhtidel organisatsiooni arendamisega seotud muudatusi ellu viia. Elari poolt käsitlevate juhtimisteemade ring on väga lai ning tema arendus- ja konsultatsiooniprojektides on reeglina fookuses kogu ettevõte korraga, sealjuures keskendudes olulisematele tulemuslikkust mõjutavatele juhtimisprotsessidele. Elar on ekspert nii laiaulatuslike strateegiliste küsimuste (nt organisatsiooni kultuuri muutmine, organisatsiooni kohanemisvõime ja paindlikkuse suurendamine jne) kui ka taktikalisemate väljakutsete (nt silode negatiivsete mõjude elimineerimine, tulemusjuhtimise süsteemi joondamine strateegiliste eesmärkidega jne) lahendamises.

Soovid olla kursis uute artiklitega?

Saadame sulle kvaliteetset infot uute artiklite ja põnevate sündmuste kohta.

    Jälgi meid sotsiaalmeedias: