Soovid kasulikke artikleid saada oma e-postile?

Share on facebook
Share on linkedin
Share on twitter

Kes on süüdi?

Kui mis iganes olukorras pinge läheb üles ja kerkivad tugevad negatiivsed emotsioonid, on inimese esimene loomulik reaktsioon vaadata enda ümber ringi ja otsida süüdlast: kes tegi?

Automaatsed reaktsioonid on tihti nii sügavale sisse juurdunud, et nende headuses kahtlemine ei tule pähegi. Üks selline on ka automaatne reaktsioon sisemise ärevuse tõusule (mille käigus loon endale ebameeldiva emotsiooni – vihastan , solvun, pettun jms) – enda ümber ringi vaatamine, et kes tegi?! Ja ringi vaadates on enamasti lihtne tuvastada “süüdlane” –  keegi ütles midagi valesti, tegi midagi valesti, oli valesti.

Sellele järgneb kõikide sotsiaalses keskkonnas tekkivate jamade isa (jamade ema on teatavasti oletamine) – ma hakkan iseenda negatiivset emotsiooni “remontima” läbi selle teise inimese. Kui tema teeks teisiti, ütleks teisiti, oleks teistmoodi – siis oleks (minul) kõik hästi.

Ehk ma teen talle midagi selleks, et mul endal parem hakkaks. Koristan ta oma vaateväljast, käsin tal korralikult käituda, teen talle selgeks, et nii on ju õige. Ehk astun mingi sammu, mille eesmärk on see teine pool korda teha, et ta edaspidi mulle enam neid halbu tundeid ei põhjustaks.

Selline käitumine on nii loomuomane, et sama mustrit võib kohata ka vanas heas eesti rahvapärimuses: sulane sai mõisa tallis sugeda, andis tuju parandamiseks koju tagasi jõudes koerale jalaga, too omakorda läks ja hammustas kedagi jne.

Kahjuks aga ei aita süüdlase otsimine meid mitte kuidagi lähemale pinge maandamisele ega ammugi mitte tulevikus sarnaste pingeolukordade vältimisele.

Aga mis siis aitaks?

Teiste süüdistamise asemel tuleks oma kogemusest õppida. Kogemusest õppimine tähendab välise süüdlase otsimise asemel pilgu sissepoole pööramist ja küsimist:

  • Miks ma endale sellise tunde loon? Kuskohast see minu sees pärineb?
  • Miks just see sündmus minu peale nii valusalt maandub?
  • Mida see minu sisemaailmas toimuva kohta ütleb?
  • Miks just see info mind niimoodi mõjutab?

Mulle võivad paljud asja mitte meeldida ja see on ok. Küsimus on minu reaktsiooni intensiivsuses. Kui reaktsioon (loodav emotsioon) on intensiivne, on see just õige koht, kus oma kogemusest õppida.

Kui ma tegutsen (üllal eesmärgil ikka) selle intensiivse emotsiooni pealt, siis on tulemus üliharva positiivne. Sest minu tegutsemise aluseks on mu enda peas loodud kuvand temast (välisest) kui probleemist. Teda tuleb muuta.

Aga maailma muutmine hakkab ikka iseendast – muutub minu reaktsioon, muutuvad ka inimesed minu ümber.

Kuidas see kõik on oluline juhtimise seisukohalt?

Toon kõige lihtsama näite – tagasiside andmine. Jagan sinuga ühte lugu, mis on üpris levinud ja kordub väikeste variatsioonidega väga paljudes organisatsioonides.

Juhti (nimetame teda Jüriks) ärritas väga, kuidas üks tema alluvatest (nimetame teda Avoks) järjepidevalt tegi vähem kui teised. Jüri oli lausa vihane, et Avo järjepidevalt võttis oma lauale vähem projekte kui teised tema meeskonnas. See ei läinud absoluutselt kokku Jüri ootusega.

Tagasiside nägi sellistel kordadel välja alati ühesugune: Jüri üritas alateadlikult panna oma alluvat tundma nagu tema tundis. Solvununa, pettununa, vihasena. Sina tegid! Üritas oma pettumust, viha jms edasi anda viisil, et teine ka seda tunneks. Nagu ta kõik mõistate, midagi head sellest ei sündinud.

Kui ma pöörasin Jüri jaoks pildi ümber – miks sa endale sellise kogemuse lood – sündisid hoopis teistsugused vestlused.

Jüri mõistis, et temas vallandus nii intensiivne emotsioon, kuna Avo käitumine vajutas tema nuppudele, mis olid seotud õiglustundega ja teiste ära kasutamisega.

Selle mõistmine aitas Jüril vaadata enda loodud tugevatest emotsioonidest kaugemale ja päriselt tunda huvi, miks Avo niimoodi käitus. Need vestlused, mis sealt edasi toimusid Jüri ja Avo vahel olid täis mõlemapoolset õppimist. Ning otseloomulikult ei olnud Avo käitumine kuidagi seotud teiste ärakasutamise või teiste arvelt millegi saavutamisega.

Ja nende vestluste käigus paranesid korraga kaks asja: juhi toimimine juhina ning järgija toimimine järgijana.

Share on facebook
Share on linkedin
Share on twitter
Share on email
Elar Killumets

Elar Killumets

Elar Killumets on tugeva akadeemilise teadustöö taustaga organisatsioonide arengu mentor, muudatuste juhtimise nõustaja ja juhtide koolitaja. Tema igapäevatöö on aidata ettevõtete juhtidel organisatsiooni arendamisega seotud muudatusi ellu viia. Elari poolt käsitlevate juhtimisteemade ring on väga lai ning tema arendus- ja konsultatsiooniprojektides on reeglina fookuses kogu ettevõte korraga, sealjuures keskendudes olulisematele tulemuslikkust mõjutavatele juhtimisprotsessidele. Elar on ekspert nii laiaulatuslike strateegiliste küsimuste (nt organisatsiooni kultuuri muutmine, organisatsiooni kohanemisvõime ja paindlikkuse suurendamine jne) kui ka taktikalisemate väljakutsete (nt silode negatiivsete mõjude elimineerimine, tulemusjuhtimise süsteemi joondamine strateegiliste eesmärkidega jne) lahendamises.

Soovid olla kursis uute artiklitega?

Saadame sulle kvaliteetset infot uute artiklite ja põnevate sündmuste kohta.

Jälgi meid sotsiaalmeedias:
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Tutvu privaatsustingimustega