Arutasime “hirmul on suured silmad” fenomeni ühe ettevõtte juhtidega (ikka muudatuste kiirema ja valutuma läbiviimisega seotud konsultatsioonide tõttu) ning üks osalejatest jagas teistega oma kogemust sellest, mis mõtted hakkasid ta peas liikuma pärast seda, kui tema otsene Juht (viibis samas ruumis) ta ootamatult enda juurde kutsus.
Et oletused maha võtta: tegu on tugeva hästi hakkama saava ning kokku töötanud juhtgrupiga, kus on heas tasakaalus elutarkus ja koolis omandatud teadmised. Ning kelle omavahelised suhted on suurepärased.
Kuidas hirm tekib?
Juht kutsub enda juurde. Põhjust väga täpselt ei kirjelda. Lihtsalt “tule läbi, on vaja rääkida”. Loo jutustaja hakkas siis alumiselt korruselt minema (tema oli esimesel, juht asus kolmandal korrusel).
Esimene korrus – aju hakkas oletama (nimetame seda tinglikult “mõtlemiseks”), millest see juht küll rääkida tahab?!
Teise korruse trepi esimesi astmeid võttes – aju oli suutnud läbi käia kõik viimase paari nädala “väikesed patud”, ärevus hakkas üles kerima.
Kolmandale jõudes – aju oli osad väikesed patud suuremaks mõelnud. Ning mõni “patt” tundus tegelikult juba päris olulise eksimusena. Ärevus aina tõusis.
Juhi ukse juures – oli täielik valmisolek põhjalikuks peapesuks.
Tausta arvestades (tugev tiim, asjalik juht, kelle uks on töötajatele alati avatud jne jne) polnud selliste mõtete tekkimise jaoks ühtegi alust. Kuid ometi on tegemist levinud ja väga inimliku fenomeniga. Sest sellised mõtlemismustrid on meie ajusse sisse programmeeritud. Toon veel mõned näited, mis võivad sellise mõttejada tööle panna:
- Ta ei teretanud mind täna hommikul – ilmselt pahane eilsel koosolekul minu poolt tehtud kommentaari pärast.
- Ta vaatas mind “imeliku” pilguga – huvitav, kas ta on teada saanud, et jäin hommikul hiljaks. Jne, seda jada võiks jätkata lõputult.
Kust hirmud tulevad?
Ammusel hallil ajal me jõudsime oma arengus etappi, kus “otsustati” investeerida aju arendamisse. Ja selle esimese aju (vana aju) funktsioon oli ühtaegu lihtne ja ülioluline: analüüsida keskkonda ning anda signaale OHTLIK või OHUTU.
Aga kuna kõik süsteemid teevad vigu, tuli langetada veel üks otsus: mis tüüpi vead on lubatud ning mis tüüpi vead on kindlasti keelatud. Näiteks iga õigussüsteem peab langetama otsuse, kumb viga on hullem: kas süütu inimese vangi panemine või süüdlase karistusest pääsemine.
Samamoodi vana aju puhul – kumb viga on hullem, kas ohutu olukorra ohtlikuks hindamine või ohtliku olukorra ohutuks tunnistamine. Lihtne otsus, eks! Parem karta kui kahetseda. Ja kui minna tagasi alguses räägitud loo juurde – põhust ei ole, mitte mingisugust, kuid millegi pärast poevad valvsaks tegevad mõtted pähe.
See vana aju on tegelikult ju väga hästi hakkama saanud – me oleme liigina päris kaugele jõudnud. Kuid ajaga on toimunud vana aju poolt analüüsitavas keskkonnas üks oluline muutus – lisaks füüsilistele ohtudele on keskkonnas ka sotsiaalsed ohud. Ning ellu jäämiseks on mõlematega toimetulek väga oluline (veel paarsada aastat tagasi võrdus kogukonnast välja heitmine praktiliselt surmaotsusega).
Sotsiaalsete ohtude käitlemisel on vana aju üsna abitu, ta on loodud ikkagi füüsiliste ohtudega toime tulekuks. Ja nii oleme olukorras, kus meie aju saab suures koguses ohusignaale, kuigi ohtu ennast polegi, ei väikest ega suurt.
Ehk hirmul on suured silmad. Ning parem karta kui kahetseda.
Ja kui nüüd mõelda olukordade peale, kus määramatus on keskmisest suurem – nagu näiteks muudatused / suuremad arendusettevõtmised -, on need suurepärane ja piiramatu tööpõld meie vanale ajule, et igasugu “ohte” märgata ja meid nende eest hoiatada.
Kuidas “hirmu suuri silmi” taltsutada?
Algajate tase: vana klassikaline võte, kus oma negatiivne emotsioon tuvastatakse ning talle pannakse nimesilt külge. Ma olen vihane. Ma kardan. Seda tehes läheb suurem osa ebavajalikust ärevusest minema.
Edasijõudnute tase: oskus oma siin-ja-praegu tekkiv kogemus algosadeks lahti pakkida. Mis on faktid, mis mõtteid need faktid tekitavad, mis emotsioon mõtete pealt tuleb. Ja mida ma tegelikult tahan. Taoline lahtipakkumise oskus viib ära (kas lahendab ära või üldse hoiab tekkimast) umbes 80% jamadest, mis ühes inimgrupis (meeskonnas,ettevõttes, kodus pere ringis jne) ette tulevad.
